Ajalugu

Kui Juhan Simm taktikepiga koori ette astus, oli ärkamisaeg ammugi alanud. Jah, eks tollalgi tundus aatekaaslastega üheskoos isamaaliste laulude laulmine midagi edasiviivamat ja võimsamat kui muud senised tegemised. Koos oli julgem ning laul kõlas mitte ainult valjemini, vaid ka kaunimalt. Seda muidugi eeldusel, et esines hea tahtmise ja piisava oskuse sünergia.


Juhan oli ise tudeng ning erinevalt enamikest tudengitest, kel ilmselt korporatsioonikaaslastega jõmisemine laululusti kenasti rahuldas, ihaldas ta teha kaunist koorimuusikat. Eks ta vast matemaatikat õppides mõistis päris hästi, milliseid tegureid on vaja mõnusa harmoonia ning samas hästi juhitava ühislaulu saamiseks. Vaatamata paljude tudengite ja nende seltside vastuseisule õnnestus 1912. aasta hakul siiski luua meeskoor, kus heaks koorilauluks kogunes piisavalt liikmeid mitmest üliõpilasorganisatsioonist. Edu ei lasknud end kaua oodata, esimene küllalt nõudliku repertuaariga kontsert anti juba paari kuu pärast…Ja edaspidi lauljate puuduse üle enam kurtma ei pidanud.


Kui Simmi jaks Vanemuise orkestri ja mitme koori vedamiseks lõpuks napiks jäi, sai elukutseline laulupedagoog Leenart Neuman 1924. aastal enda juhtida pea sajaliikmelise meeskoori. Et Neumani lemmikhelilooja oli Mart Saar, siis kajastus see loomulikult ka koori repertuaaris. 1926 sõitis koor pikemale välisreisile Austriasse-Ungarisse, 1932 esmakordselt Riiga. Ehkki Leenartil oli kooriga veel paljugi ihaldatust teostamata, ei lasknud saatus sel ometi sündida. 1933. aastal tuli kooril leida uus dirigent.


Richard Ritsing haaras kohe härjal sarvist ning 1937. aastal teostas koor seni pikima kontsertmatka, mis hõlmas 6 Euroopa riiki ja kontserte 8 linnas. Ehkki mitte päris mõõnadeta, kulges koori areng pidevalt ülesmäge. Koori liikmeskond oli mõnel perioodil isegi enam kui sajameheline. Ning kui nõukogude ajastule omaselt viisid koori kontsertmatkad mitmetel kümnenditel üksnes tollase Nõukogude Liidu avarustesse, oli koori repertuaari raudvaraks ikkagi Eesti rahvuslik koorimuusika. Nii on Tartu Akadeemiline Meeskoor (algselt Tartu Üliõpilaste Ühendatud Meeskoor, siis Tartu Üliõpilasmeeskoor ning 1965. aastast Tartu Akadeemiline Meeskoor ehk TAM) neid sageli peidetud sõnumiga eestimaiseid laule kodust, isade maast, armastusest ja vabadusest pidanud parimaks osaks mistahes aja ja sündmusega seotud repertuaarist. Koori peadirigendi ameti üleminek Richardilt tema poeg Alole toimus sujuvalt – Alo oli dirigendina koori juures ametis juba 1963. aastast.


Kui Richard Ritsing lõi meeskoorile terve rea laule, millest mitmeid lauldakse meelsasti tänini, siis 1974. aastast koori peadirigendi keppi hoidev Alo Ritsing on laulude kirjutamisel niisama töökas kui koori kõla vormimisel. Viimastel kümnenditel on koori igal kontserdil paar-kolm laulu ka Alo sulest pärit. Tema õnnestunumaid palu laulavad ka teised koorid, kaasa arvatud välismaised. Sarnaselt TAMi võitudega koorikonkurssidel on Alo palad võidutsenud heliloomingu jõuproovidel. Ehk on oma osa siin ka asjaolul, et Alo õpetajaks konservatooriumis oli Gustav Ernesaks? Tasub märkida, et lauljate hinnangul on mõlema mehe laulud väga head.


Milliseid laule Tartu Akadeemilise Meeskoori mehed meelsasti laulavad? Tundub, et laulus avaldub muidu mootoreid, jõudu ning seiklusi ihkavate meeste hinge õrnem pool – hea meelega lauldakse küll mürisevaid laule merest, tormist ja röövlitest nii merel kui kuival maal, ent kui kodust ja kodumaast ja emakeelest laulda ei saa, siis pole asi õige. Ja etem kui kehvapoolse filosoofiakursuse arvestus matriklis on hingestatud laulmine igavikulisest lauludesse Kuldrannakesest, laulmata laulust, tuisus külmetavast laulikust … Aga jätkuvalt ka kodust ja kodumaast, otsimistest ja leidmisest, armastusest, lastest, isadest-emadest ja esivanematest.


Kindlasti aga lauldakse hea meelega laule, mis pole mitte üksnes hästi kirjutatud, vaid mis on ka hästi juhatatud. Seni on Tartu Akadeemilisel Meeskooril dirigentidega vedanud.


Koostanud Argo Soon